"munserdanud" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana, liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana, selle Flaami suursaatkonna, selle vaimuliku õukonna näol, kardinalikuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna, värssides kõnelevana ja niiöelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid Gringoire oli munserdanud. Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis võis kõike veel päästa. «Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis õige oleks, kui uuesti alustame?» «Mida?» küsis naaber. «Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire. «Kuidas ise arvate,» vastas naaber. Sellest poolnõusolekust piisas Gringoire'ile. Oma asju ise ajada katsudes hakkas ta kisama, ise võimalikult kaugemale rahva sekka tungides: