V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ja nii
meesterahva moodi. Ja haiseb kui sabatilt tulnu. Ma ei lausunud sõnagi. Sain ju eküü. Kas
tegin õigesti, härra kohtunik? Saatsin tüdruku ja kapteni üles tuppa, jätsin nad üksinda,
tähendab sikuga. Tulin ise alla ja hakkasin jälle ketrama. Pean teile ütlema, et mu majal on
alumine ja ülemine korrus; tagumine sein on vastu jõge nagu teistelgi silla majadel ja nii
alumise kui ülemise korruse aknad on jõe poole. Niisiis ketran. Ma ei tea, miks ma
munklummutisele mõtlesin, nähtavasti tuletas sikk teda meelde ja ka tüdruk oli pisut
metsikult riides. Äkki kuulen ülevalt kisa, midagi kukub maha ja aken avatakse. Jooksen
oma akna juurde, mis kohe ülemise all asub, ja näen, kuidas must kogu alla vette kukub.
Nagu preestrikuues tont. Oli kuuvalge. Nägin väga selgesti. Ta ujus Vanalinna poole.
Kõigest kehast lõdisedes hüüan öövahtisid. Need härrad tulevadki ja hakkavad esimese
jutiga mind kolkima