"munklummutis" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kas võib neis asjus üldse kahelda?» «Olete õnneseen, kapten Phoebus!» Ülemdiakon kuulis seda juttu sõna-sõnalt. Ta hambad akkasid logisema, oli näha, kuidas ta kehast värin läbi äis. Ta jäi pilguks seisma, toetas end vastu nurgakivi nagu joobnu, siis aga hakkas ta uuesti lõbusatel sellidel järel käima. Kui ta nende lähedale jõudis, olid nad oma kõneainet juba muutnud. Nüüd jorutasid nad täiest kõrist vana refrääni: Väikseid vargaid puuakse, suurte auks juuakse. VII. MUNKLUMMUTIS Kuulus «Eeva Õuna» kõrts asus ülikoolilinnas, Rondelle'i ja Bâtonnier' tänava nurgal. Ta võttis enda alla alumisel korrusel avara, kuid madalavõitu ruumi, mille võiv tugines keset saali jämedale, kollaseks värvitud puusambale. Igal pool oli toole, seintel rippusid läikivad inglistinast kannud, alati oli siin külluses joojaid ja lõbutüdrukuid, üks aken oli tänava poole, viinapuu ilutses ukse kõrval, uksel aga rippus kriuksuv plekist plaat, millele olid maalitud õun ja naine