A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
«Sel juhul, mu vahva leitnant, jätkem mileedi olsim uusi teid ja mingem õhtust
sööma. Võid olla rahulik, ta on suurepärane fantaasia, ja komöödia teine vaatus ei lase
ennast kaua oodata.»
Nende sõnadega võttis lord Winter Feltoni käe alt kinni ja tõmbas ta naerdes kaasa.
«Oh, küll ma juba leian vahendi, millega sind murda, pomises mileedi läbi
hammaste. «Ole rahulik, vilets
540
äpardunud munk, vaene ärganud soldat, kes sa oma mundri oled teinud
mungakuuest.»
«Muide,» ütles lord Winter uksekünnisel peatudes, «ma loodan, et ebaõnnestumine ei
ole röövinud teilt söögiisu. Maitske kanapoega ja kala, minu ausõna, nad ei ole
mürgitatud. Ma olen oma kokaga väga rahul ja kuna tema nimi ei seisa minu testamendis,
siis on tal minu täielik usaldus. Tehke nii nagu mina. Nägemiseni, mu armas õde, kuni
teie järgmise minestuseni.»
See oli enam, kui mileedi suutis taluda: ta käed tõmbusid rusikasse, ta kiristas kõlatult