Eesti Kultuurilugu
(mungarüü värvi järgi ,,mustad vennad"). Dominiiklased olid haridussõbralikud ja nende
munkadelt nõuti aastal 1236 ka kohaliku keele oskamist. Maal ringi rännates ja rahvaga
kohtudes võisid nad rahvast õpetada ja jutlustega esineda, mille tõttu neid kutsuti ka
,,jutlustajavendadeks" (fratres predicatores). Dominiiklaste pidasid oluliseks haridust.
Dominiiklaste ordu põhiülesandeks oli misjonitöö allutatud maade põlisrahvaste seas ja
võitlus ketserlusega. Nende mungakoolides koolitati kohaliku rahva keelt oskavaid
munkpreestreid, ja nende hulgas oli Tallinnas 15. sajandil ka eestlasi (Jacobus Kottekyn,
Friedrich Kaukes). Tallinnasse asusid dominiiklased 1229 aastal, Tartusse 1300 aastal,
mõnevõrra hiljem ka Narva. Kuna dominiiklased tundsid hästi eesti keelt olid nad
maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed.
Undeutsche ehk mittesakslased. Pikaaegse vallutussõja tõttu suhtuti eestlastesse
umbusuga