"mundritel" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

peade meri liikuma hakkas nagu lained tuulehoost Platsilt, aknaist, katustelt tõusis pöörane kisa: «Tuleb, tuleb!» Fleur-de-Lys tõstis käed silmade ette, et mitte näha mis all sünnib. «Kallike,» ütles Phoebus, «kas me ei läheks tagasi tuppa?» «Ei,» vastas ta ja avas uudishimus oma silmad, mis hirmuga olid sulgunud. Parajasti tuli Saint-Pierre-aux-Boeufs' tänavast platsile häbivanker, millele oli ette rakendatud tugev normandia hobune ja mille ümber mehed ratsutasid, lilladel mundritel valged ristid. Vahtkonna seersandid tegid rahva seas kepihoopidega teed. Vankri kõrval ratsutasid mõned kohtuametnikud ja vahtkonna ohvitserid, keda ära võis tunda nende mustast mundrist ja kohmetust sadulasistumisest. Magister Jacques Char-molue oli nende eesotsas. Vankris istus noor tütarlaps, käed seljale seotud. Preestrit ta kõrval polnud. Ta oli särgiväel, pikad mustad juuksed (sel ajal oli viisiks neid alles võlla juures ära lõigata)