ASENDUSEMADUS, SURROGAATEMADUS
vastu, sest seda meetodit vaadati kui loomuliku soojätkamise edasiarendust, lisaks
võimaldas see saada lapsi, kelle geneetiline materjal pärineb vanematelt. Samuti olid uudse
meetodi kasutajad eelkõige traditsioonilised perekonnad.
Alates 1990. aastatest on kunstliku viljastamise tehnoloogiad tugevalt edasi
arenenud. Võimalikuks on saanud munarakude (ootsüütide) kirurgiline eemaldamine naistelt
ning nende viljastamisjärgne ülekandmine doonoritele. See omakorda võimaldab
munarakudoonorlust ning tingib ka vajaduse surrogaatemade järele. Viimast võib nimetada
ka "emaka väljalaenamiseks" ehk sellist lapse kandmist, kus geneetiline ema pole sageli ise
raseduse kandja. Esimesest surrogaatemadusest teatati USAs 1985. aastal, LõunaAafrikas
ja Inglismaal 1987. aastal ja Austraalias 1988. aastal. Tänaseks on maailmas ilmavalgust
näinud kümneid tuhandeid asendusemadest sündinud lapsi.
Kunstlik viljastamine on esile toonud aga ka terve hulga probleeme:
annaabi.ee 
