kavandanud etteteadlikult kaadrivahetust, süsteme töötab 80-ndate algus kui hiinlased läksid normaalsele välis ja sisepoliitikale. Taoguang yanghui - tuleb oma eesmärke varjata. ei toih muutuda teistele riikidele ohuks, ei pea domineerima, tuleb rahulikult käituda. kontrastiks selle, kui ameeriklased hakkasid hiianga suhtlema, siis nendes dokumentides olid sees, et nad mõistsid hukka hegemonismi (hiinlased), mis tähendas, et nad ei tahtnud seda üldse. 21. saj. alul kui maailm läind multipolaarsele juhtimisele, siis hiina seisukoht, et ei tohi näidata, et on teistest üle oma välispoliitilises käitumises. Suhted EL-iga. 1974/76 tehakse esimesed lepngud EL-iga. tegelikult tekib paus EL-iga suhtlemises, sest EL ikkagi juhivad 2-3- suurriigi erahuvid, mis kajastusid suhetes hiinaga. tegelikult kui algasid oopiumi sõjad, sunniti hiinale peale lepingud teatud alade äraandimiseks euroopale nt hong-kong. eelmise saj. lõpul need rendilepingud, mis olid tehtud, hakkasid täis saama
stabiilsuse eest süsteemis (maailmapolitsei): Pax Romana & Pax Americana. Tavaliselt muutub järk-järgult universaalseks impeeriumiks (Rooma) või tekib hegemooni vastane koalitsioon ning kujuneb taas välja multipolaarne süsteem. Esitada võib ka keerulisemaid rahvusvaheliste suhete süsteemide mudeleid. Nt Morton Kaplan eristab kuus mudelit: 1. Jõudude tasakaalu süsteem. 5 - 6 tugevat riiki. Vastab üldjoontes eelmise jaotuse multipolaarsele süsteemile. 2. Lõtv bipolaarne süsteem. Külma sõja aegne. On küll kaks üliriiki, kuid siiski ka arvestatav hulk nö kolmandaid riike (Hiina, India, mõneti ka Euroopa riigid). See muudab süsteemi talitlemise 'pehmemaks.' 3. Jäik bipolaarne süsteem. On vaid kaks üliriiki, ülejäänud - kui neid üldse on - on nendest täielikus sõltuvuses ega mängi iseseisvat rolli. Pole eksisteerinud. 4. Universaalne süsteem. Kaugelearenenud unipolaarsus. Üldjuhul tähendab kujunevat
annaabi.ee 
