Kalevipoeg, 20. lugu
kombel pikil tiivul pilvedesse, tõusis üles taeva' asse", kus tema" seletatud kehaga" jumalikest
pidudest osa võtab.
Siin võiks nüüd tema elukäik lõppeda. Aga vana jutt ei lepi sellega, vaid lisab, kuidas Taara
mures olnud, kuna ei teadnud, millise ameti ta taevas Kalevipojale peaks andma. Jumalike
otsuste tegemisel läheb tükk aega, kuni leitakse, et kõige parem oleks Kalevipoeg põrgu
värava ette vahiks panna, et Sarvik sealt välja ei pääseks. Nüüd peab vägimehe hing
mullasesse kehasse tagasi pöörduma, mille puuduvaid jalgu ei suuda ka jumalad asemele
panna. Ta tõstetakse hobuse selga ja saadetakse põrgu. Sinna saabudes lööb ta ülevalt kõlanud
hääle sunnil rusikaga kaljust väravat. Käsi jääb prao vahele kinni ja sedaviisi valvab ta, ise
ahelate kütkesse pandud, põrgulaste väge, et keegi neist välja ei pääseks. Aeg-ajalt katsub ta
kätt kaljust lahti kiskuda, nõnda et maa ja meri tema raputamisest värisevad, aga "Mana käsi
hoiab meesta