Heiti Talvik
Ometi pädeb see suurepäraselt ka praeguse Eesti kohta. Heiti Talvik
väljendas luules peaaegu sama, mida José Ortega y Gasset esseistlikus zanris.
Mõlemaid ühendab mure pööbli võimutsemise pärast. Oleks ühekülgne pidada Heiti
Talvikut eesti Baudelaire'iks. Kindlasti ta oli muuhulgas ka seda, kuid siiski paljude
teiste rollide kõrval. Nende rollide hulka kuulub näiteks mullatöölisepõlv Kohtla
Järvel. Vana Charles seevastu oma hapraid poeedikäsi küll vaevalt iial mullaseks
tegi... Teatava ettevaatlikkusega söandaksin arvata, et Talviku erinevad tahud siiski
ei moodusta homogeenset ja harmoonilist poeedikuvandit. Liiga vastuolulised on ta
tekstid, kuigi neid on püütud skematiseerida vaimse arenguloo etappideks:
masendusest kirgastumiseni, resignatsioonist lohutuse ja lunastuseni. Milline on see
tõeline ja autentne Talvik, kas Aspeli või Orase konstrueeritud (mälestused + tekstide
annaabi.ee 
