Nimetu
3. Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest.
Nende hulgas on ka kemosünteesijaid (näiteks metanogeenid) ja fotosünteesijaid
(näiteks rohelised väävlibakterid). Eristatakse rangeid anaeroobe, kellele hapnik on
väga toksiline (metanogeenid) ja aerotolerantseid anaeroobe, kes hapniku juuresolekul
ei hukku (piimhappebakterid). Jämesoolebakterid on nt. anaeroobid.
Hapnikugradient tekib mullaosakestes, mis võimaldab ka anaeroobidel seal koosluses elada.
Aeroobidel on hapnikku vaja:
1. Orgaaniliste või anorgaaniliste toitainete oksüdatsiooniks (hapnik lülitub
oksüdeeritavasse ainesse või on elektronide lõppaktseptoriks).
2. Mõnede ühendite biosünteesiks. Näiteks steroolide sünteesiks on eukarüootidel vaja
hapnikku.
ROS- reactive oxygen species. Hapnik oksüdeerib raku komponente, mis on rakule vajalikud
redutseeritud kujul (koensüümid näiteks)
annaabi.ee 
