Geograafias trakteeritakse tasakaalu maastikel, kuid selle all mõistetakse statsionaarsust maastikel. 4. Elementaarmaastiku eristamise põhikriteerium. Elementaarmaastiku mõiste võttis kasutusele B.Polõnov ja selle eristamise põhikriteeriumiks on mulla ühetaolisus. Elementaarmaastik oma tüüpkujul peab olema mingi reljeefitüüp, kivim või sete ja on kogu oma olemasolu aja kaetud teatud taimekooslusega. Kõik need tingimused kujundavad teatud mullaerimi ja annavad tunnistust elementaarmaastiku arengu jooksul toimunud kivimite ja organismide vahelisest vastastikusest mõjust. Elementaarmaastikule on iseloomulik, et selles ei ole mingit sisemist põhjust, mis piiraks tema mõõtmeid. Siit ka elementaarmaastiku eristamise kriteerium: kui panna suvaline maapinna osa elementaarmaastikuks, siis tuleb arvestada kasvõi mõttelise võimalusega, et see elementaarmaastik võiks levida oluliselt suuremale pinnale. 5. Mis on identifitseerimise pind?
Otepää kõrgustiku künklikul alal soodustab muldade erosiooni oluliselt ka siinse maastiku oludes liialt suur põllumaa osatähtsus, võrreldes metsa ja rohumaadega. Erodeeritud mullad on väheviljakad. Nad kuuluvad põllumaana kasutamisel VII--IX ja väga tugevasti erodeeritud mullad koguni X, s. o. kõige madalamasse hinde- klassi. Mõningate arvestuste kohaselt on näiteks keskmiselt erodeeritud mullad kaotanud erosiooni läbi keskmiselt 5.00--1000 kg lämmastikku hektari kohta. Sama mullaerimi (-tüübi) piires on keskmised saagid nõrgalt erodeeritud muldadel ligikaudu 3U, keskmiselt erodeeritud muldadel 3/4--V2, tugevasti erodeeritud muldadel V2--V-i saakidest, mida saadakse erodeerimata muldadelt. Sellega seletub ka põllukultuuride üldine madalam saagikus erosioonialadel ja erosioanivastase võitluse tähtsus. Märkimist väärib künkliku reljeefiga aladel soostunud maade ja soode osatähtsus (20--25% pindalast)
annaabi.ee 
