Vanad matusekombed ja surmaended eestis
omad lapselapsed teda puuslikuna kasutasid. Seega pidi kinnihoidja ikka kõvasi nõiasõnu teadma,
vastasel juhul keerati kiiresti kael kahekorra ja hing oligi vaba tolle tegelase küüsist.
Surnuaedades rääkimine ja pitsi võtmine ikka sealt ida ja lõuna poolt tulnud, sest õigeusus ju
sama, mis ristiusus hing kükitab senikaua surnuaias kuni saabub kohtupäev ja hinge tegusi elus
kaaluma hakatakse. Nende lepitamiseks siis peetigi surnuaiapühasi, kus suguvõsa kokku tuli ja
mullaaluseid lepitasid.
Ja ega see maa alla matmine ka meie esivanemate seas teab mis populaarne polnud. Ikka
põletusriitus, nii sai hing kehast lahti ja ka energiakeha vabanes ning lendas laiali ei jäänud
kummitama. Maa alla matmine võrdus mõnes kohas piltlikult ja otseselt manalasse saatmisega
hing oli niikaua manalas kinni kuni tema keha veel alles. Seetõttu ei olnud harvad juhused, kus
öö varjus kohalikud paganausku talupojad oma kirikuaeda maetud sugulasi üles kaevasid ja