"mullaaluseid" - 1 õppematerjal

Vanad matusekombed ja surmaended eestis

omad lapselapsed teda puuslikuna kasutasid. Seega pidi kinnihoidja ikka kõvasi nõiasõnu teadma, vastasel juhul keerati kiiresti kael kahekorra ja hing oligi vaba tolle tegelase küüsist. Surnuaedades rääkimine ja pitsi võtmine ikka sealt ida ja lõuna poolt tulnud, sest õigeusus ju sama, mis ristiusus ­ hing kükitab senikaua surnuaias kuni saabub kohtupäev ja hinge tegusi elus kaaluma hakatakse. Nende lepitamiseks siis peetigi surnuaiapühasi, kus suguvõsa kokku tuli ja mullaaluseid lepitasid. Ja ega see maa alla matmine ka meie esivanemate seas teab mis populaarne polnud. Ikka põletusriitus, nii sai hing kehast lahti ja ka energiakeha vabanes ning lendas laiali ­ ei jäänud kummitama. Maa alla matmine võrdus mõnes kohas piltlikult ja otseselt manalasse saatmisega ­ hing oli niikaua manalas kinni kuni tema keha veel alles. Seetõttu ei olnud harvad juhused, kus öö varjus kohalikud paganausku talupojad oma kirikuaeda maetud sugulasi üles kaevasid ja