Milleks meile luule?
Kui keegi
kirjutabki, siis kasutab selleks kuskilt kuuldut, loetut, heakskiidetut luulet. Kuid ei tajuta, et
see on millegi võõra matkimine eesmärgiga väljendada endas olemasolevat. Vahel küll pole
ka enda sees vastavat materjali olemas vaid püütakse loometeose kaudu see endas esile
kutsuda.
Tekstil on alati kaks otsa. Üks on selle kirjutaja, teine lugeja. Ei ole oluline, kui õilishingeline
on luuletaja, ta vastutab alati, mis juhtub tema teksti lugejaga. Praeguse suure mulisemise
ajastul ei tõuse nimetatud fakt küll esile, kui ei ole oma mõju kaotanud. Kui kirjutaja teab, et
vastutab, siis ta ei pillu sõnu hooletult. Sõnades on jõud, see on fakt. Vormi abil võib lisada
lihtsale tekstile nii mõnedki tähenduskihid juurde või mitmekordistada selle jõudu, mis juba
olemas on. Vorm pole juhuslik - see on valik, et tulemus oleks lugejas maksimaalne.
Eesti luule on täitsa arusaamatu. See küll räägib inimestega otse, kuid sisust on väga raske aru
saada