Tõde ja Õigus II Terve tekst
maja ees, mingisuguse linnataguse jalgrajaga, puiesteega, ühe või teise vaatega linnale, mida
nad üheskoos nautinud, raekoja kellalöökidega, valgustatud poeakendega ja palju muuga
muljed ja mälestused, ühed jäädavamad, teised möödaminevamad. Lisaks tuli veel midagi, mis
süvendas Indreku vahekorda linnaga ja tema kivitänavatega. Algas sellest, et kui Indrek
mõnikord Vaarmannide juurde ilmus ühisele jalutuskäigule minemiseks, siis Molli ennast
parajasti mukkis ja klanis, nagu ta ise ütles.
,,Linnas peab, muidu ei saa," seletas emand Vaarmann osalt nagu tütre vabanduseks, osalt
nagu Indrekule näpunäiteks. ,,Kõik noored, olgu mehed või naised, peavad linnas oma välimuse
eest hoolitsema, sest see on haridus."
Ja ta laskis pilgu riivata Indreku kodukootud riideid, kulunud saapaid ja kraed, mida kantud juba
nädal aega. Molli riietus oli selle kõrval otse pidulik ja pühapäevane. Tahes või tahtmata tuli