V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis
marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja
suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana,
liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana, selle Flaami suursaatkonna, selle
vaimuliku õukonna näol, kardinalikuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna,
värssides kõnelevana ja niiöelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid
Gringoire oli munserdanud.
Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis
võis kõike veel päästa.
«Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis
õige oleks, kui uuesti alustame?»
«Mida?» küsis naaber.
«Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire.
«Kuidas ise arvate,» vastas naaber.