Alvar Aalto
Kokku pidi muuseum sisaldama näitusesaale eesti, balti, vene ja Lääne-Euroopa kunstile,
eraldi ruumid rahvakunstile, skulptuurile, kirikukunstile, rakenduskunstile, ajutiste
näituste ruumid kokku 22000 m3. Aalto skitsid näitavad, et lõplik lahendus tuli mitmete
katsetuste tulemusena, kuid põhimõtteline idee suuremast saalimahust ning sellele
liituvast galeriist oli juba algstaadiumis olemas.
Tähtsus Eestile
Aalto büroos töötas vähe eestlasi teadaolevalt vaid Enn Muistre aastal 1939,
Elmar Lohk 1944. aastal ning tema poeg Eest Rootsi arhitekt Jaak Lohk 1958. aastal.
Ometi see ei tähenda, et Aalto looming poleks eesti arhitektuuri mõjutanud. On, ja vägagi
jõuliselt, eriti 1960. aastatel orgaanilise arhitektuuri laineharjal. Kuid ka hiljem, 1970.-80.
aastate neofunktsionalistlikus arhitektuuris leiab sageli Aalto motiive, enim ehk Toomas
Reinu loomingus, kuid ka Hannes Sepmanni, Peep Jänese ja teiste töödes. Aalto mõju
annaabi.ee 
