Esiajalugu ja selle periodiseering
neis kohati väga hästi säilinud rõivaid, juukseid ja inimnahka, samuti
on osaliselt inimesed mumifitseerunud. Dateering sellisele
matmisvormile on 13701345 eKr.
Tuntud pronksiaegne matmispaik on Kiviki kivikalme Rootsis. 75 m
läbimõõduga kalmes oli kesksel kohal suur kivikirst, mille kivid olid
kaunistatud. Kujutatud oli neil mitmesuguseid tseremooniad.
Analoogilisi kujutisi on küll olnud mujalgi, ent siiski üsna harva.
Omalaadseks muististeliigiks oli nooremal pronksiajal ja rauaaja
alguses põlenud kivide hunnikud. Neid on seotud teiste muististega, st
kalmete ja asulakohtadega, kuid mingit otsest seost pole olnud
võimalik kindlaks teha. Pronksiajast on Skandinaavias teada ka
kaljumaalinguid. Need jagatakse kahte rühma: 1) püügikultuuriga
liituvad kaljumaalingud ja joonised põhjas; 2) maaviljelusega seotud
Lõuna-Skandinaavias. Jagunevad veel omakorda leiukohtade järgi
alarühmadeks. Alguse said need juba neoliitikumi lõpus
annaabi.ee 
