Raamatupidamise ajalugu
Varaks loeti näiteks loomakarja ja vilja. Muinasaja
arvepidamine oli staatiline, kuna tugineti faktide fikseerimisele: inventeerimisele ja
vara registreerimisele. Kõigepealt õpiti loendama ning arvutamine tuli juurde hiljem
Vajadus statistilise arvepidamise järele tekkis siis, kui toimus linnastumine ja hakkasid
tekkima riigid. Maksude kogumiseks ja sõjaväe moodustamiseks oli vaja teada
rahvaarvu. Samuti oli vaja teada maatükkide suurust ja kvaliteeti, karjade suurust jne.
Muistel ajal peeti arvet väga lihtsate meetoditega. Näiteks loendati vara kivide,
teokarpide või herneste abil. Sellised meetodid olid kasutusel tuhandeid aastaid. Kuna
taolist „arvet” oli tülikas säilitada ja teisaldada, siis tekkis vajadus arvude
märkimiseks. Sümbolite kasutamine arvudena tekkis varem kui kirjaoskus.
Varasemalt olid numbrimärkidena kasutusel kepile või luule lõigatud sälgud ning
selliseid luu-ja puupulke nimetatakse pügalpulkadeks.
annaabi.ee 
