Lõhavere Linnamägi Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel. Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Hendriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust "Castrum Leole" nime all. Lõhavere linnuse avastajaks oli 1880. aasta suvel kooliõpetaja, arheoloog Jaan Jung, kes teostas seal ka esimesed kaevamised. Tema oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud Harri Moora juhtimisel
Soome keeles tähendab sona esi ,,eespool olev" ning edine ,,esimene"; vadja keeles esi, ete ,,esimene, eespool"; liivi keeles eddi ,,esimene, eespoolne,,. Udmurdi keeles seevastu tähendab eda ,,joud", millega seondub eestikeelne ede/nema ,,arenema" ning esi/ti ,,alguses". Seega tähendas edi/edu staatuses eespool või kõrgemal olemist (või ka ajaliselt eespool, nt suguvõsa vanemad). Tõenäoliselt on tegemist kunagise ülikunimega, mis viitab võimalusele, et Edise oli kohaliku muinasvanema elukohaks. Edise keskajal 18. sajandi kroonik Arndt märgib, et Edise linnus ehitati 1293. aastal ordumeister Bodo von Hohenbachi poolt. Edise vasall-linnuse ajaloolise õiendi autor U.Hermann suhtub sellesse väitesse kriitiliselt ja arvab, et Arndt laenas selle mõnelt varajasemalt kroonikult, nagu fantaasiarohke Jürgen Helms. Sama vähe on usutav Arndti teade, nagu oleks XIII saj lõpul Edise kuulunud Taubedele, sest Taubesid mainitakse ürikuliselt alles hiljem.
annaabi.ee 
