Vana-Idamaade haridusest
Argust peeti suureks puuduseks ja enamasti said
karistada arad lapsed. Etnograafid julgevad arvata, et tolleaegsete ja tänapäevaste
loodusrahvaste vahele saab tõmmata mitmeid võrdusmärke ning seetõttu väidavad
nad, et arvatavasti olid ka iidsetel aegadel lapsed hõimudes üsna karistamatud ning
vanemate autoriteet neile peale ei hakanud. Lapsed õppisid eeskujudest matkimise
ja jäljendamise kaudu. Sugukonnad hoidsid väga kokku ning lähedaste toetus ja
usaldus oli sajaprotsendiline. Muinasperioodil sai tähtsaks kõneosavuse areng .
Kõneosavust õpiti oma isalt või tema asetäitjalt. Perekond kasvatas poisi eelkõige
vapraks. Tütreid kasvatasid ning õpetasid emad. Naised pidid hoolitsema
majapidamise eest ja võtsid osa põllutöödest (M. Tilk ,,Kasvatus eri kultuurides" 2003:
38-43)
Pronksiaja Kõrgperioodi juures saame rääkida loodusteaduste, tehniliste ja
ühiskonnateaduste süsteemi kujunemisest, üleminekust faktide empiirilisest
annaabi.ee 
