Eestlaste muinasaeg
seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat. Nende tajumine pühana anti edasi põlvest põlve ja
mõnikord ka isiklikest kogemustest. Kombed ja uskumused muutusid ajapikku sõltuvalt
eluviisidest ja samuti aitas uskumuste muutumisele kaasa naaberhõimude ja –rahvastega
suhtlemine.
Üheks muinasusundi põhielemendiks oli vägi ja see pidi uskumuse kohaselt olema kõigis
elusolendites, mõningates objektides, paikades ja taevas. Taevas oli eriti oluline ja oma väge
näitas muinasinimestele äikse kaudu. Väge leiti ka mõningates sõnades ja neid kasutades sai
loitsuda, nõiduda ja haigusi ravida. Inimesed, kes seda oskasid omasid erilist väga ja neid
kutsuti tarkadeks (nõidadeks). Kõige rohkem väge arvati inimestel ja loomadel olema peas,
südames, veres, küüntes, juustes, karvadest ja hammastes. Selle tõttu kanti enda kaitseks või
loomade väe omandamiseks kaelas erinevate kiskjate hambaid ja kihvu, vahel isegi küüsi.