Kristiina Ehini luulekogu
osad panevad mõtlema inimese piiride ja vabaduse üle. Algusluuletuses "Raiperoheline" on
igapäevasele elule antud kevade ja taas elluärkamise tähendus. Lõpuluuletus
"Noorkuuhommik" on tegutsemis tahet ja energiat andev, motiveeriv. Luuletus
"Noorkuuhommik" innustab lugema ka teisi Kristiina Ehini teoseid.
Luulekogu on üles ehitatud nagu ühe hinge arenemine. Ehini luulekogu esimeses
luuletekstis "Raiperoheline" sõnades "Muinasaegades välja / kannatuskäärude kaldad / ikka
veel rohelised pajupuud / mehed ja naised / kummardamas armastuse ette" on tunda
kannatuste ja mineviku valu. Tunne muutub iga hetkega vähem oluliseks nagu kevade lumi,
mis peale soojemaid kevadpäevi kaob. Mineviku valu on justkui lumi, mis sulab kuni kaob.
Luuletus paneb mõtlema uutele võimalustele ning innustab teostama unustatud unistusi.
Hinge ehk inimesearengu järkudel on tõuse ja mõõnu. Luulekogu ülesehitus on nagu
annaabi.ee 
