E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Priidu oli viinaankruga tuppa lip-
138
sanud, seal kannu magusa marjaviinaga täitnud ja astus sellega nüüd ema ette:
«Joo, ema, aga nuusuta enne! . . . Aeh, kas on hea?»
Krõõt oli komtuuri juures võõrsil olles võõra-maa viinasid tundma ja neist lugu pidama
õppinud. Magus lõhn, mis ta ninasse puutus, jahutas tema viha silmaähavalt.
«Kust sa seda said?» küsis ta peaaegu lahke näoga.
«Joo enne, küllap siis aru saad,» vastas Priidu.
Krõõt võttis lonksu, muigutas suud, võttis teise lonksu, naeratas, võttis kolmanda ja kiitis
viina heaks.
«Niisugust viina jääb Lii vi landmeister alles himustama,» seletas Priidu tõsiselt ja jõi
kannu tühjaks. «Niisugust viina on terve! Liivimaal ainult ühel mehel ja see on Liivimaa
kõige parem mees. Seal ta seisab, alandlikum kui sulane ja ootab paremat tänu, kui ta seni
meie käest on saanud.»
«Nii head viina ei ole sepal ilmaski olnud,» ütles Krõõt moka otsast, aga siiski juba ilma
tigeduseta.