Tõde ja Õigus II Terve tekst
Nende klassis oli usuõpetaja, keda hüüti Paavstiks, ja see muutis oma isikuga Indreku
lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks. Mees oli tüse, suure, kuidagi
neljakandilise peaga, jämeda, punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palenukid laiad, hambad
alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud, huuled paksud, pikad,
punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt
nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem, juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas
kriips, milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Nõnda oli see mees, kellele oli pandud
nimeks Indreku lapsepõlve unistuste unistus. Ja selle unistuse tõttu oli Indrek ostnud Lible
,,kapsa`` ning maksnud temast pööraselt kõrget hinda.
Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta vististi õigusega teeninud ja