V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tea, kas ma olen nii kõrge õnne väärt, et teie mind ära tunnete...»
Tütarlaps vaatas tema poole naeratades üles ja katkestas teda, silmades otsatu armsus:
«Oh muidugi!»
«Tal on hea mälu,» tähendas Fleur-de-Lys. «Ja-jaa,» vastas Phoebus, «aga te lipsasite mu
käest tol õhtul väga kähku minema. Kas ma teile hirmu peale
ajasin?»
«Oh ei,» vastas mustlanna.
Rõhus, millega see «oh ei» «oh muidugile» järgnes, oli midagi sõnamatut, mis Fleur-de-
Lysi haavas.
«Te jätsite mulle,» jätkas kapten, kelle keelepaelad lahti pääsesid uulitsatüdrukuga
kõneldes, «enda asemel maha mingi sünge, ühesilmse ja küüraka veidriku, piiskopi
kellalööja, kui ma ei eksi. Mulle öeldi, ta olevat ühe ülemdiakoni sohilaps ja tegelikult
saatan ise. Tal on kentsakas nimi: Kvatember *, Palmipüha, Paastuöö või jumal teab veel
mis! Igatahes suure kellade püha nimi
annaabi.ee 
