"muhklikke" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Siis mähiti ta uude rihmade ja pannalde võrku. Ta laskis ennast siduda ja mähkida. Ainult aeg-ajalt nohises ta kõvasti, nagu vasikas, kelle pea üle lihuniku kaariku ääre alla ripub ja kõigub. «Loll,» ütles Jehan Frollo du Moulin oma sõbrale Robin Poussepainile (mõistagi olid need kaks skolaari süüalusele järgnenud), «ta pea jagab sama vähe kui karpi pistetud sitikal!» Metsik naer puhkes rahva seas, kui nähti Quasimodo paljast küüru, ta kaamelirinda, ta muhklikke ja karvaseid õlgu. Selle lõbusa tuju ajal ronis platvormile jässakas ja jõhkra näoga mees, kelle kuuel oli linnavapi kujutis, ja asus süüaluse kõrvale. Ta nimi hakkas kohe pealtvaatajate hulgas ringi käima. See oli Pierrat Tor-terue, Chätelet' vannutatud piinameister. Kõigepealt pani ta platvormi nurgale musta liivakella, mille ülemine kapsel oli täis punast liiva, mis sealt alumisse kapslisse nirises; siis võttis ta endal seljast kahe-värvilise