Viljandi
Skandinaavia saagades mainitakse
eestlasi kui mereröövleid ja kaupmehi ning loendatakse vastastikkuseid sõjaretki. Lääne-
Euroopa kroonikates tuntakse neid viikingitena, Ida-Euroopas varjaagidena.
Viikingiajal eraldusid üksikud külad, mis asusid kaubateede ristumiskohal ja said
hiljem linnadeks. Kesk-Eestis oli selleks Viljandi, mis asus lõunast põhja suunduva maantee
ja läänest itta suunduva veetee ristumiskohal. 1154. aastal Araabia rännumees ja geograaf
Abu-Abdallah-Muhammadal-Idrisi nimetas Viljandi muinaslinnust esmakordselt kirjalikes
allikates Falamuse nime all. Tegemist oli Sitsiilia kuninga Roger II tellitud maailmaatlase
kommentaaridega.
Ürgoru kõrged kaldad ja uhteorud Viljandi järve ääres võimaldasid rajada linnuse ning
kaitsta oma kodupaika ja vara. Kindel linnus võimaldas talvituda ka välismaa kaupmeestel
kohalike vanemate kaitse all ning talvel kokku osta ja ladustada kaupu. Liivimaa kroonikas on
huvitav lõik kaupmeestest Eestis:"1196
annaabi.ee 
