Onomastika, nimekorraldus
ajakirjanduses tavaks, ent lõplikult sõnastati see reeglina 1911. a
keelekonverentsil Tartus. Eestipäraselt lubati kirjutada kohanimesid, mis juba
"omapäraliselt välja on arenenud".
See reegel stabiliseeris põhimõtteliselt võõrnimekirjutuse, 1930. aastatel
kujunesid E. Muugi "Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu" (1933) ja "Eesti
entsüklopeedia" (19321940) ilmumisega enam-vähem kindlaks ka
mugandatud ja reeglipärase võõrnimekirjutuse piirid.
Erandliku arengu mugandliku kirjaviisi poole tegi eesti õigekirjutus läbi 1950.
ja osaliselt 1960. aastatel. Aastal 1951 algatas Karl Aben kõigi võõrnimede
kirjutamise "häälduspärasel kujul" (ettepaneku kokkuvõtet vt Aben 1954).
Tema arvates ei tohtinud nõuda eesti tekstis esinevate võõrnimede
hääldamiseks vastava võõrkeele oskust (raskete nimede näited Queuille,
Boisguillebert, Bordeaux jms), vaid nimesid tuli kirjutada eesti kirjaviisis.
annaabi.ee 
