Onomastika, nimekorraldus
Eesti
võõrnimekirjutuse ajaloo kohta vt lähemalt Päll 1987 ja Päll 2002.
Võõrnimede kirjutamises hakkasid kindlamad põhimõtted kujunema vana
kirjaviisi võidulepääsemisel 17. sajandi lõpupoolel, kui eesti tähestikust
kõrvaldati võõrtähed (ck, f, q, z, v, x, y) ning sõnaalgulised b, d ja g. Seda
põhimõtet laiendati ka võõrnimedele (1739. a piiblitõlkes nt Ahkaja-ma,
Kolgata, Petlemm, Wönikia). Kujunes piiblinimede mugandlik kirjutusviis. 19.
sajandi I poolel hakkas ilmuma rohkem ilmalikku kirjandust, sh
geograafiakäsitlusi, milles võõrnimesid mugandati piiblinimede eeskujul
(1849. a Berend Gildenmanni "Mailma made öppetuses" nt Karonne
'Garonne', Tüsseldorw 'Düsseldorf', Sürik 'Zürich' jms). Isikunimede
kirjutamises järgiti algul sama joont, ent alates 1850. aastatest, kui hakkas
ilmuma pidev eestikeelne ajakirjandus, muutus valdavaks nende nimede
muutmatu (mugandamata) kirjutusviis.
annaabi.ee 
