Marju Lepajõe Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla
Kolmas, mida viimasel ajal alla surutakse, on sõnade täpsus. Euroopalikus kõnepruugis saavad üha
valitsevamaks poliitkorrektselt ümarad ja ebamäärased väljendid. Te olete ka sõnade täpsuse eest
kostnud. Mida eufemismide pealetung meiega teeb?
Kui hakata rääkides pidevalt arvestama asjaolude ja suhetega, siis kõne täpsus nivelleerub ja ähmastub.
Näiteks propageeritakse praegu võõrkeeles kirjutamist. Kui seda teed, hakkad ennast kohe sättima teise
traditsiooni järgi: mugandad, võtad osa asju maha, teed laused lihtsaks, lähed märksõnade peale. Nüansid
jäävad välja. Niiviisi siludes läheb pool tuumast kaduma. Selliseid tekste on üsna talumatu lugeda, olgu see
teadus- või ilukirjandus. Kui see toimub pikka aega, jääb isiksus välja arenemata, nii nagu mõte jääb välja
arenemata.
Ma pooldan selget ja avatud, aga viisakat sõnakasutust. Kui vältida pidevalt tõe rääkimist, siis inimene
moondub
annaabi.ee 
