KASVATUSE KLASSIKA
hammustamine ei kuulunud tema plaani. Ta tahtis küpsetise emale anda, et too selle kodus
rahulikult ära sööks. Lapse reaktsioon on muljetavaldav: Claudia viskab end nuttes
põrandale ja karjub, et ema ei oleks tohtinud mingil juhul muffinit juba hammustada. Umbes
15 minutit ei saa lapsega üldse rääkida, lohutuskatsetele reageerib ta valju nutuga. Ta ei lase
endale kedagi läheneda, ema peksab ta käte ja jalgadega. Siis tuleb emal päästev idee: ta
paneb Claudia uskuma, et võttis muffinist vaid ühe ampsu ja ülejäänud on ikka alles. Niisiis
saab ju selle koju kaasa võtta ja süüa seda Claudia määratud ajal. Laps jääb selle
ettepanekuga rahule, kuid noomib ema, et niisugune asi ei tohi korduda. Kui ema ja tütar
lasteaiast lahkuvad, kannab ema nii lapse seljakotti kui ka jopet. Ja loomulikult kujuteldavat
muffinit.
Juhani Hytönen (1993) jõuab oma raamatus "Lapsekeskne kasvatus" järeldusele, et keegi ei
ole võimeline hävitama erinevusi laste ja täiskasvanute vahel