Aeg millal ma kohtusin Napoleoniga
sajandi ajastust,
millest ta pris vaimustusest oli. Ma ksitlesin teda palju, prisin tema
strateegiate kohta, kuidas ta oli mittekuskilt nii kaugele judnud ning kuidas ta
kogu seda impeeriumit koos hoida suudab.
Mdus tund, mdus kaks, kuni kitselt hakkasid kik sdurid mu mber vaikselt
rkama. Jtsin Napoleoniga hvasti, paludes vabandust tema ihukaitsjate prast ning
siis ma lahkusingi. Mul oli veel 3 tundi jnud enne kui ajamasinat jlle kasutada
sai. Otsisin vlja kaardi ja mrasin kindlaks ajamasina asukoha. Tnaval kndides
sain ma pris palju segaseid pilke, oma riietuse ning kaardi prast, mida ma kes
hoidsin. Ajamasin asus tpselt seal, kus see mu vlja viskas, ainult maapinna peal.
Sinna mber oli kogunenud palju inimesi, aga keegi ei julgenud sellele asjandusele
lhemale astuda. Ma pidin kuidagi sinna sisse saama kmne minutiga, muidu ma oleks
jnud igaveseks minevikku ja seal ka sna ruttu surma ilmselt saanud. Minu