Lambakarjus ja aeg
oma saladusi avaldades oppis ta lugema magede saladusi. Maed hoidsid
alles koik, mida nad olid oma pika elu jooksul nainud ja kuulnud, kusimata
sellest, kas miski oli aset leidnud tuhat aastat tagasi voi alles eile. Magede
pilk ulatus selgelt vaatama ule aegade. Karjus oppis magesid kuulama
mitte korvadega, vaid sudamega - kuulama tahelepanelikult magede iga
Bona, laskmata m66da uhtki nende sosinat, laskmata uhelgi omaenese
mottel summutada magede laulu koige ohulisematki nooti, uhtki silpi,
uhtki tahte. Ta pani tahele koike korraga - ta oppiskuulamamagedeuusi
ja vanu laule ja koike uhes silmapilgus -, ta omandasvilumuse tajuda
iga heli ainsamas hetkes. Ta moistis, et kui keegi tahab neid laule oma
aruga taibata, siis teeb ta tiihja t66d. Ta teadis, mida voib tunda~ kui pole
enam aega, kui iga heli laulab teisega kaasa uhes hetkes, kusimata, millal
tuleb tema kord. Kuid ta oppis rohkemgi - ta oppis nagema helide varve