Rahuldutakse, kui arvatakse olevat kas või väliselt, nagu teisedki — härrad, eurooplased jne. Nagu see O. Rütli tuntud uhkustamine värvimütsini jõudmisega: et nüüd oleme, nagu NEMAD, — s. o. saksad. Sellist viletsat enesetunde rahuldamist on meie vaimuelu tulvil täis. Snobism on kõikjal, igal on oma comme il faut-ideaal või unistus … Levinud on see meie akadeemilistest ringkondades, kus on läbi löönud Euroopasse trügimine. Asendagem J. Barbaruse ühe luuletuse motos Mon dernier eri Paris, Paris! Paris l’Europe’igdi, — pole küll riimis, aga sisu vastab. Tulla toime tööga, uuringuga, mille referaat satuks mõnda välismaa eriajakirja ja sealt siis refereeritava autori nimi mõnda paksu käsiraamatusse pikka kirjanduse loetellu või teksti sulgudesse, — see on saanud salajaseks dernier cri’ks. Alma mater Tartuensis on viidud Euroopasse, Ameerikasse! Ning meie rahvahariduse juhid on
Dalili on õnnestunud säilitada neutraalsus ja objektiivsus. Ta ei kasuta emotsionaalseid epiteete. See läheneb ideaalis teadustekstile. Oluline on kirjeldus sellest, kuidas jaguneb ühiskond elukutsete kaupa. Kirjanikud püüdlesid selle poole, et esitada tekst kui dokumendi analoog. Kasutati pseudodokumendi monteerimist teksti. Peterburskii ugol vn k see toanurk, mille sai välja üürida (ka üldisemalt nurk). See olukirjeldus algas motoga, mis kujutaski endast pseudodokumenti. Selles motos imiteeritakse tüüpilist nurga väljaüürimise kuulutust see oli kirjavigadega (,,Üüritakse välja nurk"). Iga sõna selles motos oli kirjutatud valesti, kuna Nekrassov eeldab, et kuulutuse autoriks oli harimatu perenaine. Oluline oli keel, stiil. Romantikud kasutasid kõrgstiili. Olukirjeldustes kasutati kõnekeelt. Olukirjeldusi esindasid Dal, Grigorovits, Turgenev, Gontsarov, Dostojevski jpt. Tolstoid ei saa naturaalkoolkonna esindajaks pidada, kuna ta oli kõigist noorem
annaabi.ee 
