Mein Kampf
mulle täiesti loomu-likuna. Minu silmis oli see iseenesestmõistetavalt iga normaalselt mõtleva
inimese kohus. Minu teadmised elukutse-alastest organisatsioonidest võrdusid tol ajal nulliga. Ma ei
oleks siis osanud midagi öelda ei nende eesmärkide kohta ega nende olemasolu otstarbekusest. Kuid
niipea, kui mulle öeldi, et ma pean astuma organisatsiooni, keeldusin ma ette-panekust. Oma vastust
motiveerisin ma sellega, et ma ei mõista seni seda küsimust, kuid sundida end ükskõik milliseks
sammuks ma ei või. Tõenäoliselt tänu minu motiveeringu esimesele poolele ei aetud mind ehituselt
otsekohe minema. Ilmselt loodeti sellele, et mõne päeva pärast õnnestub mind kas ümber veenda
või ära hirmutada. Mõlemal juhul eksisid nad täielikult. Möödus veel kaks nädalat ja nüüd ma
poleks enam suutnud end sundida ametiühingusse astuma, isegi kui oleksin soovinud. Nende kahe
annaabi.ee 
