Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas lähiümbrusest saab õpiõu
tuleks arvestada.
Õpilastel ja õpetajatel tuleks sagedamini formaalsest õpikeskkonnast, koolimajast lahkuda
ning suunduda elavasse maastikku vahetuid kogemusi hankima. Sel kombel muutub
õppeprotsess loominguliseks.
Abi oleks õppevormidest, kus maastik on ühtaegu klassitoa ning õppevahendi rollis. Kui
õppimine põhineb vaid tekstidel, on selle tagajärjeks pinnapealsed teadmised.
Pedagoogika, mis toetub otsesele kokkupuutele loodus- ja kultuurinähtustega, kujutab endast
tähtsat motivatsioonitegurit mõttekate ja loominguliste õpiprotsesside jaoks. Haistmis-,
maitsmis-, kompimis-, nägemis- ja kuulmismeelte toel suureneb õppeprotsessi vältel tänu
jõulisele meelte stimuleerimisele ka meie mälumaht.
Õuesõppe peamiseks põhimõtteks on õpilastele vahelduse pakkumine igapäeva rutiinist ning
laste sidumine loomupärase keskkonnaga. See aga ei tähenda, et kogu õppetöö peaks
toimuma ainult õues, oluline on õpilased koolipinkide tagant välja saada ning avardada
nende silmaringi.