Eesti psühholooge
hüperaktiivse sündroomi seletamine mängulist ja uurivat käitumist pärssivate
kasvutingimustega, müramiskäitumise olemuse selgitamine jpm. Uurimismeetoditest on
kasutanud peaaegu kõike- vaatlust, käitumuslikku eksperimenti, aju
mikroelektroodstimulatsiooni, ajukahjustuste meetodeid, psühhofarmakoloogilisi meetodeid
jm.
Oma uurimustes püüab ta mõista, kuidas aju korraldab emotsionaalseid ja
motivatsiooniprotsesse. Lisaks üldteoreetilistele tähendustele aitavad Panksepa tulemused
arendada praktilist psühhiaatriat ja meditsiinipsühholoogiat.
Veel Panksepa leide, avastusi ja täpsustusi: hüperaktiivsuse seos 5% väiksema ajukoore
otsmikusagara ja selle aluste osadega, lapseea mängulisuse seos hilisemas elus avalduva
tasakaalukuse ja enesekontrolliga, viitamine kognitiivteaduse arvutuslike mudelite