Küllap seetõttu on essee nõrgaks kohaks autoripoolne analüüs, mille tulemusena võiks valmida soovituste nimekiri töötajate motiveerimiseks. Mõistan ka seda, et ühest soovitust on keeruline anda, kuna antud valdkonna võtmekohaks on töötajate isikuomadused, mis on vägagi varieeruvad. Kuid sellegi poolest võiks autor välja pakkuda omapoolse nägemuse sellest, milline peaks olema eeltöö motiveerimisvajaduse väljaselgitamiseks, mille alusel valida ja koostada motivatsioonipakette ning kuidas nende tulemuslikust hiljem hinnata ja analüüsida.
Reaalsuses on ikka nii, et eestlane on tagasihoidlik teenindaja. Paljud ei teretagi, kui klient siseneb, kuid klientidele samuti ei meeldi, kui neile agressiivselt lähenetakse, pigem eelistataksegi rahulikult segamata ringi vaadata. Eestis võib rääkida küll teeninduslikust mõttelaadist. On näha, et üritatakse kõikvõimalike vahenditega klienti aidata ning emotsioone nö. müüa. Ettevõtete juhid on teinud sisekliendile erinevaid motivatsioonipakette, koolitusi, soodustusi jms. Kui teoorias on öeldud, et tuleb teretada, kliendiga avatud olla ning mitte kunagi anda negatiivset vastust, siis reaalsuses see kõik nii siiski pole. Päris palju on vastuseid, mis on lihtsalt ma ei tea, ma ei oska öelda. Elisa ja Hesburger on täielikud vastandid. Kui Elisas pööratakse suurt rõhku nii sise- kui ka välisklientide teenindamisele, siis Hesburgeris tundub, et huvitab vaid võimalikult suur käive.
annaabi.ee 
