Kõnetegevuse psühholoogia
Õpsil on oluline
püüda aru saada, millest laps aru ei saa. Me ju ei tea, mida, kuidas ta aru saab. Kõne on
suuline ja kirjalik. Aga tektsi puhul ei ole situatsiooni, seega kas jätkub/piisab kontekstist,
et luua kujutis situatsioonist? Seetõttu, lugemistehnika ei anna seda, et in aru saab, mida
ta just luges. Kunagi pole tekst nii täiuslik, et looks täieliku kujutuspildi. Alati peab
mingeid asju tuletama.
Kõnetajumine peab alguse saama motiivst: kas tahan/ei taha kuulata, lugeda, aru saada.
Igapäevases elus on vaja-motiivi kõige rohkem vaja. Peab-motiiv on probleemne samas.
Meil on vaja nõuda lastelt, et nad nt paberiga/joonlauaga,/näpuga järge peaksid, et me
märkakisme, kas ta ikka loeb, (et ei oleks näilist raamatusse vaatamist).
Küsimuste esitamine oma jutu kohta on ka super!. Mitte ära küsi: et kas kuulasid? Vaid et
mida sa kuulasid, mis oli oluline, mis sulle meeldis jne.
Millega saab õpilaste tp suuanta
annaabi.ee 
