"Kaugekõne" K. A. Hindrey
Nii toob Hindrey tabava motiivi
fotograafi välkvalgus öös paljastab seda, mida tavaliselt ei näe. Välkvalgus on ilus metafoor
novellizanri kohta üldse. Peaks ju novellgi pakkuma teravat konflikti, mis otsekui välkvalgus
öös paljastab kujutatava tõeluselõigu olemuse. Klassikaline novell niisugust välkvalgust
taotlebki. Aga mitte Hindrey. Tema paneb oma novellile küll pealkirjaks ,,Välkvalgus" ja
kasutab jutustamise käigus välkvalguse motiivigi, kuid novelli süzeed ta välkvalguse-efektile
ei raja. See eeldaks teravat konflikti, lõikuvat intriigi, raksuvat pinget. Hindrey
,,Välkvalguses" puudub üldse süzeeline konflikt. Siin ainult kirjeldatakse ja arutletakse. Ei
juhtu mitte midagi ootamatut, mitte midagi klassikaliselt novellilikku.
Hindrey novellitehnika eripäraks on see, et ei ole intriigi, ei ole tõusu. See sobib täielikult
vabavormilise novelli poeetikasse. Kogu aeg nagu ei sünniks midagi ja ometi tead, et samal
annaabi.ee 
