tahelepanu sellele, millist toket kasutate, siis moningase harjutamise jarel on voimalik tokkeid kergesti ara tunda ja lulituda umber huvitatud kuulamisele. Vordlete, kes on rohkem kannatanud, olles kinfdel, et see olete teie. Mina saaksin nendes raskustes hoopis paremini toime tulla. Teil pole teise jutu jaoks korvu, sest vaete pingsalt, ega te teisest kehvem ei ole. "Ta utleb kull, et tahab minuga kaasa tulla, aga tegelikult ta seda nii ei motle, ta voib hakata minu vastu vimma tundma." Motete lugeja poorab tahelepanu rohkem intonatsioonile kui sisule ning otsib ornu vihjeid , et jouda toe jalile. Kui teie kasutate ka seda kuulamistoket, on teil toenaoliselt kalduvus oletada, mida vestluskaaslased teist arvavad. "Kindlasti vaatab ta milline on mu naonahk, kullap olen ma tema arvates loll. " Saarased arvamused tekivad vaistust, eelaimusest ning ebamaarastest kahtlustest, kuid sellega, mis vestluskaaslane teile tegelikult utleb, on kull vahe pistmist.
(lk 12) Voibolla saame sellest tabamatust absurditundest aimu, kui vordleme tema avaldusi erinevate, kuid sugulaslikes maailmades, ja nimelt aru, elukunsti ja kunsti maailmas. Alguses on absurdi atmosfaar, lopuks on absurdi universum ja vaimne hoiak, mis heidab maailmale eriparast valgust ja naitab tema eesoigustatud ja halastuseta nagu, mida teisiti pole voimalik ara tunda. Absurdi maailm ammutab oma ulevuse just sellest madalast sunniparast suurte tegude ja suurte motete algus on naeruvaarselt tuhine suurteosed sunnivad sageli tanavanurgal voi restorani fuajees. Absurdi aluseks on lihtne rahutus. Ajale vastuhakk on absurd. Tulpimus rutiinist ja igavusest on absurdsustunnet tekitav. Maailma tihkus ja voorus on absurd. Inimese ebainimlikkus on absurd. Ma jaan alati iseendale vooraks. Maailm on absurdne. Maailm kui niisugune ei ole moistusparane, see on koik, mida voib tema kohta oelda. Absurd
annaabi.ee 
