Tõde ja Õigus II Terve tekst
riidest. Sellest saab Indrekki aru ja ta läheb ning istub aidatrepile avatud ukse ette, kuhu paistab
loojeneva päikese verine kuma; istub ja vaatab, kuidas õde kohmitseb oma kasti kallal, mis oli
kord Mareti kastiks. Indrek istub ja ootab, ootab ja vaatab, nagu tegi ta seda siiski, kui oli alles
väikene ja õed suured, täiskasvanud.
,,Oled minu peale pahane või, Liine?" küsib ta viimaks, kui õde temast välja ei tee.
,,Miks siis pahane?" vastab tüdruk mossitavalt.
,,Noh, eks ikka selle särgiriide pärast," arvab Indrek.
,,Ega see minu riie ole," vastab Liine. ,,Ema oma, tehku mis tahes."
,,Aga kui ta selle sulle lubas."
,,Lubas," kordab Liine osatavalt. ,,Paljugi mis lubas. Kui sinust üle jääb, eks siis saa; teised
saavad ikka selle, mis sinust üle jääb."
Need sõnad hakkasid Indreku südamest valusasti kinni ja ta vastas õele:
,,Ma lähen ütlen emale, et ta mulle sest riidest särki ei teeks; siis pole sul tarvis tuleval talvel
annaabi.ee 
