V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
neetud abtile saab maha müüa; siis kogu mustlaste pere, kes teda erakordselt austab nagu
jumalaema; ja lõpuks pisike pussnuga, mida see pagana tüdruk hoolimata prevoo keeldudest
alati enesega kaasas kannab ja mis tal kohe pihus on, niipea kui teda pihast tahad kinni võtta.
Ta on päris vapsik!»
Ülemdiakon külvas GringoireM küsimustega üle.
Gringoire'i sõnade järgi oli Esmeralda ohutu, hurmav tütarlaps, kui ta ainult oma huuli ei
mossitaks; naiivne ja kirglik, kes elu ei tunne, aga kõigest vaimustatud on; kel isegi unes
aimu ei ole mehe ja naise vahest. Niisugune ta on. Armastab pööraselt tantsu, kärarikast elu
ja vaba õhku; on nagu mesilane, kellel jalgade küljes on nähtamatud tiivad ja kes ise
tuulekeeristes elab. Ta iseloom on tulnud rändavast eluviisist, mida ta alatasa on elanud.
Gringoire'il oli korda läinud teada saada, et ta lapsena oli läbi käinud Hispaania ja Kataloonia,
isegi Sitsiilia