Matriklinumber: Õpperühm: MAHB-41 Juhendaja: Ada Traumann Tallinn 2012 Hinnatava töökoha kirjeldus Töökoht : autoluksepp (ise valitud variant) Töö toimub siseruumis, garaazis. Tööline teostab parajasti levinud venepäritolu sõiduauto Moskvich kere demontaazi elektrilise käsiketaslõikuriga. Pildilt ei ole näha, kas tööline kasutab enda kaitseks töökindaid ja kaitseprille, kuid antud töö ohtu arvestades oleks see enesestmõistetav. Luksepp ei ole aga auto juures üksi. Seal on veel keegi töö- või muidumees, kes on end mugavalt autosse suitsu tegema sättinud, ilmselt ei puudunud ka märjuke, mis näo õhetama paneb. Temal ei ole näha mitte mingisuguseid kaitsevahendeid. Asja muudab tema
nii kaua säilivad, näiteks relvad, noad, käerauad, suhkruvati masin ja palju muud sellist huvitavat. Väga huvitavad oli vanad WC ja vangla uksed, need olid väga suured ja tugevast materjalist. Seal oli ka väga palju teadete tahvleid kust sai informatsiooni erinevate okupatsioonide ja sõjaaegade kohta. Väga palju oli muuseumis just vanu vene ja saksa relvi. Oli ka vanades mundrites näidis nukke. Minu lemmikud vaatamiseks välja pandud atraktsioonid olid Moskvich 400, Lada 2106 ja Lenini puust ülakeha kuju. Selle muuseumi külastus oli väga meeldiv ja soovitan kõigile, seal pakutav info ei jookse kindlasti külgemööda alla ja saab korraliku ülevaate selle aja olemuse ja tegude kohta!
Üliõpilane: xx xx Matriklinumber: xxxxxx Õpperühm: MAHB-41 Juhendaja: Ada Traumann Tallinn 2012 Hinnatava töökoha kirjeldus Töökoht : autoluksepp (ise valitud variant) Töö toimub väljas. Toimub esipidurite remont sõiduautol Moskvich, mis on tõstetud üles tungrauaga. Esimene ohumärk on see, et auto ei ole mujalt toestatud tungraua pealt võib auto väga kergesti alla kukkuda, eriti kui tuleb kasutada jõudu poltide või mutrite lahtikeeramiseks, seega tööline on üsna suures ohus, kui ta on peadpidi auto all mutreid keeramas. On ka näha, et tööline ei kasuta enda kaitseks töökindaid ja kaitseprille, kuid antud tööd arvestades oleks see vajalik, sest autol on piisavalt teravaid nurki ja kohti, kus käed saab
käisin, kinnitas, oli kujundus, nagu Ruja puhulgi, semperlikult autentne. Seal ei olnud midagi teatraalset. Tegu oli hüperrealistliku päris-eluga. Ei saa ka öelda, et oli imitatsiooniga, kuna need sektsioonkapid, lauanõud ja õlipritsmeid täis gaasipliit olid ju päris! Kuna kogu etendus kanti otse üle teise teatrisaali, oli selles võimalik kasutada uudseid tehnilisi lahendusi. Järele mõeldes viidi publik ligi kahekümnesse erinevasse aega, ruumi ja taustüsteemi. Nende hulgas Moskvich, mitu varianti stalinovkast, abstraktsena mõjunud kriitvalge trepikoda, mida mööda poliitikud võimule lähemale pürgisid ja 2010. aasta Mitsubishi Colt. Ma olen üsna kindel, et sellist tehnilist mastaapi ei ole (vähemalt) Baltimaade teatriajaloos kunagi saavutada isegi loodetud. Iga näitleja kohta oli etendusse kaasatud kaks tehnilist operatiivtöötajat, peamiselt kaamera- ja helimehed ning inspitsendid. Samuti näitlejad: raske on mõista kuidas saab ühes pildis improviseerida väga
annaabi.ee 
