SOTSIAALPEDAGOOGIKA TEOORIA JA SELLE PRAKTILISI VÄLJAKUTSEID EESTIS
eripedagoogika, vastandina sotsiaalpedagoogikale, defineeritav aegseid pedagoogika-alaseid väljaandeid, 1929. aastal ilmunud
eelkõige just selle spetsiifilise sihtrühma ehk erivajadustega 5-osaline Pedagoogika Käsiraamat (Handbuch der Pädagogik),
inimeste (Behinderte) alusel (Moser 2000,176). Merten, mille kaasväljaandjate hulgas oli ka Herman Nohl. Raamatu
vastandina Kraftile ja Moserile, ei pea sotsiaalpedagoogika viies osa, pealkirjastatud kui Sotsiaalpedagoogika, koosnes
püsivamat defineerimist võimalikuks, kuna kõik pedagoogilised täielikult eraldiseisvatest üksikutest teemadest, mida ei
distsipliinid arenevad pidevas interaktsioonis, ilma et Uks neist ühendanud ükski vähegi tõsiseltvõetav teoreetiline juhtmõte
saaks olla ülimuslik teiste suhtes (Merten 2001, 663-634). (Reyer 2001, 655-656; 2002, 400-401). Kogu teoreetiline pagas,