Carl Hermann Hesse
üksiklasena, vaid piirideta, lõpmatuna ja mitmekihilisena; ta õpib, et vastandeid on inimene loonud
oma peas ning et just need ongi inimese hädade peamised põhjustajad.
Kohtuotsusega mõistetakse Harry ,,igavesele elule" selle eest, et tal pole huumoritaju ning et ta
ajassegi tõelise ja kujuteldava. Lisaks määratakse talle karistuseks väljanaermine. Niisiis ei pääse
Harry veel sellesse vaimse ühtsuse maailma, kuid tal lubatakse tõotatud maale pilk heita kohtumised
Goethe ja Morzatiga unes ja narkouimas.
Lõpp on siiski Harry jaoks positiivne: ta mõistab, et peab õppima järgima surematute eeskuju, õppima
naerma, luues seega distantsi enese ja elu vahele, peab jätkama ka piinarikast, kuid tõhusat
eneseavastuse mängu. Eesmärk pole küll veel saavutatud, kuid Harry teab, kuidas selleni jõuda, kuidas
surematute eeskujul elu kunstiks muuta.
,,Stepihundis" on Hesse leidnud vormi, mis vastab peategelase otsingutele: see pole lõpetatu, tasapisi
arenev lugu
annaabi.ee 
