Nimetu
oma vanematel külas, jäi laps rahule.
Siis tärkas Mortenil äkitselt soov peitust mängida (venna sõnul mängivad nad seda pea iga kord,
kui laps külas käib). Laps tahtis, et vend loeks mingi numbrini, et ise peitu minna, kuid ei pannud
samal ajal tähele, et ta läks peitu enne, kui vend jõudis hakata üldse lugemagi. Morten peitis
ennast diivani taha, kuhu läks venna sõnul ka eelmisel korral. Vend, kes algul teeskles, et ei
näinud, kuhu laps end peitis, otsis Morteni mõningase aja möödudes ülesse. Laps oli õnnelik
ning hüüdis rõõmsalt, et soovib veel ennast ära peita. Vend hakkas samamoodi numbreid lugema
ning Morten peitis ennast samal ajal täpselt samasse kohta ära. Kui vend küsis, et kas Morten
peitis ennast samasse kohta, vastas laps peidus olles kõva häälega, et ei. Kui vend oli vaadeldava
üles leidnud, oli lapsel samasugune rõõmutunne nagu ennist. Järgmisena üritas laps end peita