Morfoloogia
tegurid, s.o häälikuümbrus. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks.
Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate
lõppude ja/või tüvede grammatilised (mitte üksnes fonoloogilised) omadused. Seda
variatsiooni nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks.
Distributsioonipiirangud on oma olemuselt tõesti grammatilised, mitte fonoloogilised.
Morfoloogiliselt tingitud häälikuvariatsioone kirjeldatakse morfofoneemide kaudu, mis
esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme.
Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid kirjeldavad, missugustel tingimustel ja mis
kujul morfofoneemid realiseeruvad. Esinemisümbruse tingimusi kirjeldades on võimalik
viidata fonoloogilistele, morfoloogilistele ja süntaktilistele omadustele. Morfofoneemid
vastavad abstraktsusastmelt arhifoneemidele, kuigi neil ei ole keele fonoloogias niisama
loomulikku tagapõhja kui arhifoneemidel
annaabi.ee 
