ja eraldatakse algul piimamahlana - oopiumine (kõrge piimamahla sisaldusega sortide puhul) või ekstraheeritakse teatud ainetega otse kupardest). Morfiini sisaldus oopiumis on 4-21%. Puhtal kujul on morfiin valge kristallne aine ning tänapäeva meditsiinis kasutatakse seda tavaliselt valuvaigistina vesinikkloriid lahuse kujul süstimiseks. Tema keemiline struktuur tehti kindlaks alles 1902. aastal ja sellest ajast peale on loodud palju sünteetilisi analooge. Neid, mille molekul on morfiinitaoline, nimetatakse opiaatideks (morfiin, kodeiin). Opioidid on teistsuguse molekuliehitusega, kuid samuti morfiinitaolise toimega. Omnopoon on oopiumis sisalduvate alkaloidide kloorvesinikhappe soolade segu, milles leidub kuni 50% morfiini, seetõttu on ta üks levinumaid narkootikume. Puhtast morfiinist ehk tooroopiumist (sisaldab morfiini) sünteesitakse põrandaalustes laborites heroiini ehk diatsetüülmorfiini. Sõltuvalt puhtusastmest, valmistamisviisist ja lisatud ainetest
suurema morfiiniannuse manustamisel kaotab inimene teadvuse. Kuni inimene on teadvusel, ei häiri suured morfiiniannused oluliselt kõnet ja liigutusi. Oopiumisuitsetamisel või heroiinisüstimisel tekib parem enesetunne. Oopium toob unustuse. Kuid ülemäära suurtes annustes liigagi. Endopioidide liigne mõju põhjustab autismi, häiret, mille puhul suhtlemine teistega on raskendatud. Analoogid: Petidiin- esimene täiesti sünteetiline morfiinitaoline ravim. Fentanüül ja sufentanüül- tugevatoimelisemad ja lühema toimekestusega derivaadid, mida kasutatakse pigem lõikuste ajal. Oksükodoon- sünteesitud tebaiini alusel, meenutab kodeiini, kuid on tugevama toimega ja ohtlikum sõltuvusetekitaja. Etorfiin- morfiinist rohkem kui tuhat korda tugevama toimega analoog, pääseb paremini ajju. Psühhostimulaatorid- närviergutid. Amfetamiin ja selle analoogid, kokaiin ja mõned teised taimsed mürgid, nt katinoon
annaabi.ee 
